Näitused

Tööde väljapanek on Pärnu kontserdimaja 1. korruse galeriiruumis, mille suurus on 91,3 m².

Näituste aja broneerimine ja lisainfo:
Eveli Loorents
müügijuht
eveli.loorents@concert.ee

Pärnu kunstiklubi näitus

September 2023

Bruno Sõmeri 100. VIIMANE PALLASLANE

juuli 2023

Käesoleval suvel möödub sada aastat tunnustatud Pärnu kunstniku Bruno Sõmeri sünnist.

Bruno Sõmeri (aastani 1939. Schön) sündis 15. juulil 1923. aastal Pärnus Räämal. Peale algse hariduse omandamist kohalikus linna algkoolis, asus ta esmalt õppima Pärnu Kaubanduskeskkooli ning seejärel Tihemetsa metsatehnikumi. Elumuutvaks sündmuseks sai aga kohtumine Pärnumaal suvitanud kunstnik Karin Lutsuga, kes peale lühiajalist juhendamist suunas noormehe õppima Tartusse, kooli, mis kandis tollal nime Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused, kuid mis oli tuntum endisaegse nime Pallas järgi ja mis ajutiselt sai selle nime tagasi ka Bruno õpingute ajal.

Tema õppejõududeks Tartus olid Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu, Ado Vabbe ja Elmar Kits, ning kursusekaaslasteks Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Lembit Saarts jt. Mobiliseerimine Saksa armeesse tõi kaasa esmalt pealesunnitud pausi õpingutes, ning seejärel, sõjajärgses nõukogude Eestis, õpingute katkestamise võimalike repressioonide ohus. Bruno naases kodulinna Pärnusse joonistusõpetajaks. Kogu hilisem elutee oligi Brunol seotud kunstiga, seda nii argitöös erinevates Pärnu ettevõtetes, kui ka kujutava kunstnikuna. Kunstiõpingud sai Bruno lõpule viia alles 1970ndatel, tehes läbi Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursused.

Näitustel hakkas Sõmeri osalema juba alates 1947. aastast. Loomingus algselt valdavaks olnud õlimaal asendus 1970ndateks akvarelliga. Nende kahe ühendamisel jõudis Bruno 1990ndatel välja isepärase autoritehnikani, mida ise nimetas vesivärvimaalideks, ning mille täpsemad töövõtted on jäänud saladuseks tänapäevani. Käesoleval mälestusnäitusel on väljas paremik Bruno hilisema loomeperioodi töödest.

1991. aastal pälvis Bruno Sõmeri Pärnu linna kunsti aastapreemia, ta on aastast 2004. Pärnu linna vapimärgi kavaler ja Jannseni preemia laureaat, kunstiühingu Pallas auliige aastast 2012.
Sõmeri suri 2014. aastal ja on maetud Pärnu Metsakalmistule.

Mati Luhtjärv. Maalid

juuni 2023

Pärnu kunstnik Mati Luhtjärv (s. 1946) on õlimaaliga tegelenud alates 1981. aastast. Osaledes Pärnu kunsti ülevaatenäitustel juba aastast 1984, on tema maalide omapärane käekiri saanud tuntuks ja tuttavaks kogu Pärnu kunstipublikule. Ta maastiku- ja meremaale iseloomustavad õhuline koloriit ning unenäoliselt hajusad detailid ning inimfiguurid.

Lisaks aastakümnete pikkusele osavõtule ülevaatenäitustest on tal olnud kodulinnas ka mitmeid isiknäituseid, samuti on Mati Luhtjärv osalenud oma maalidega näitustel Lätis, Soomes, Rootsis, Hollandis ja Albaanias.

Näitus Pärnu kontserdimaja galeriis jääb avatuks kuni 30. juunini ning on külastatav argipäeviti kell 10-15 ja õhtuti kontserdite toimumisaegadel.

Ülle Raidma maailinäitus "Puudutus"

mai 2023

Pärnu Kunstide Kooli õpilastööde kevadnäitus

märts, aprill 2023

Traditsioonilisel kevadnäitusel on üleval Pärnu Kunstide Kooli kunstiõppetooli õpilaste joonistused, maalid, graafika ja kompositsioonid. Näitusel on eksponeeritud enam kui 60 tööd.

Tule uudista noort kunsti!

Urmas Uustali maalide ülevaatenäitus

jaanuar, veebruar 2023

Mõtlesin, et üle hulga aja taas Pärnus esinedes võiks tutvustuseks välja panna ülevaatlikuma valiku senisest loomingust. Aga kukkus välja nii, et näitusele said peamiselt viimase paari aasta tööd. Varasemat lihtsalt polegi eriti alles, mida näidata kõlbaks. Seekord siis sedasi.

Uute kohtumisteni ja tänan tähelepanu eest!

Urmas Uustal

Pärnu Fotoklubi. Muusika ja vaikus

5.-31. detsember 2022

Muusika saab tõeliselt heliseda, kui on oskust ka pausi kasutada. Üks toetab teist – luues rütmi ja vaheldumise. Ja ka vaikus võib sisaldada imelist muusikat.

Pärnu Fotoklubi 2022 aastat kokkuvõttev näitus on pühendatud Pärnu Kontserdimaja 20. juubelile. Muusika ja vaikuse meeleoludega mängivate piltide hulka on poetatud mõned kaadrid kontserdimajast endast, hoone ehitamisest või siis lausa laadaplatsist, mis täitis kontserdimaja asukohta enne ehituse algust.

Näitusel osalevad: Henn Soodla, Aiver Oja, Karmen Kärg, Aiki Järviste, Rein Holtsmann, Margit Jaanson, Ave Höövel, Kersti Järva, Liivi Pihlasalu, Leles Luhse, Rein Jänes, Lii Krass.

APO. Infrapuna arhitektuur

1.-30. november 2022

Minu nimi on APO, mul on hea meel, et mul on taas võimalus oma töid publikule näidata. See näitus esitleb fotosid Eesti arhitektuurimälestistest, mis on suutnud tänaseni säilida ja mingil määral säilida. See on väike osa minu isiklikust projektist, mille eesmärk on koguda võimalikult terviklik pildikogu: lossid, mõisad, kirikud ja muud arhitektuurilisest aspektist huvitavad ehitised.

Mulle meeldib vana arhitektuur. Võib-olla pole hooned, mida inimesed viimastel sajanditel ehitasid, nii tehnoloogiliselt arenenud, praktilised, ergonoomilised ja energiasäästliku… Kuid nad pole näotud. Ja isegi lagunenutes on endiselt võimalik tunda nende loojate meisterlikkuse, fantaasia ja laitmatu Maitse elavat vaimu. Minu fotod on minu viis näidata neile oma austust ja tunnustust. Seetõttu püüan selle poole, et need fotod oleksid ennekõike kunstilised ning tekitaksid minus (ja loodetavasti ka vaatajas) emotsionaalset ja esteetilist vastukaja.

Töös kasutan tavalist digikaamerat, mis on tehtud ümber infrapunavalguses pildistamiseks. Sellise pildistamise korral meile nähtavad kiired on blokeeritud spetsiaalse filtriga ja pildi moodustavad infrapunakiired, mida see filter laseb läbi. Erinevad objektid reageerivad sellisele valgustusele erinevalt. Kivid näevad välja peaaegu ühesugused ning rohi ja lehed muutuvad siniseks või isegi valgeks, kuna peegeldavad sellist valgust peaaegu täielikult. Seetõttu näevad need pildid nii ebatavalised välja.

Loomulikult kasutasin nende piltide printimiseks ettevalmistamisel arvutit (digifotograafia eeldab seda), kuid mitte rohkem kui tavaliste fotode tegemisel. Seega, kuigi need pildid näevad pigem välja kui joonistused, akvarellid, trükised jne, on need siiski fotod. Ja minu jaoks on see ka väga oluline. Sest see võimaldab luua kunstiteoseid, mis on stiililt ainulaadsed ja samal ajal säilitada nii väärtuslikku dokumentaalsust, mis on tavaliselt fotograafiale omane ja mida teistel kujutava kunsti liikidel pole.

See on peaaegu kõik, mis oli öelda.

Kuigi ausalt öeldes ma pigem ei ütleks üldse midagi. Igasugune tekst justkui valmistab ette, õpetab vaatajat tajuma seda, mida ta nüüd oma silmadega näeb. Palju huvitavam on kuulda või lugeda nende inimeste arvamust, kes pole kõike ülaltoodud lugenud. Seetõttu, kui olete seda juba lugenud, proovige unustada. Vaadake näitust ja proovige neid töid oma silmaga näha. Oma emotsioone, tundeid ja isegi mõtteid, kui neid on, võite minuga külalisteraamatus jagada. Loen huviga. Eelkõige mõtted.

Kõike head ja head vaatamist.

APO

APO (Andrei Popov) on Tallinna fotokunstnik, arhitektuurimälestisi Eestis ja Lätis hakkas pildistama 2008. aastal.

Isikunäitused:

2012 Eesti rahva raamatukogu, Tallinn; Kek in de Kök, Tallinn; Jaani kirik, Sankt-Peterburg

2013 Pärnu uue kunsti muuseum, Pärnu; Kondase keskus, Viljandi; Narva ordulinnus 1, Narva

2014 Narva ordulinnus 2, Narva

2017 Tallinna päevad Peterburis , S-Peterburg

2018 Tallinna Linnavalitsuse fuajee

2022 Kohtla-Järve kultuurikeskus

Pärnu Kunstiklubi väljanäitus

1 .- 31. oktoober 2022

Marju Lorentson "Vaatleja"

22. august – 30. september 2022

Maailm on täis valgust ja varje, värve ja hääli, tuult ja vaikust ning emotsioone. Vahel ma saan neist aru ja näen – siis maalin ja pildistan, püüan hetke, tunnen rõõmu ja jagan teistega. Olen õnnelik, kui minust aru saadakse. Vahel maalin enne ja siis alles näen. See on minu jaoks mediteerimise vorm. Ma ei kujuta maailma sellisena, nagu see on, vaid mängin kujundite ja värvidega. Iga pildi alguseks on mingi tunne või valgus, vari, värv või hääl. Kui vaataja korraks seisatab ja mõtlema jääb, siis olen midagi edasi andnud, temaga suhelnud, ja seda polegi nii vähe meie kiirustavas maailmas.

Olen Pärnu kunstiklubi liige ja alates 1991. aastast esinenud näitustel Eestis, Soomes, Lätis, Itaalias.

Marju Lorentson

Arhitektuurifotograaf Arne Maasiku juubelinäitus

7. juuli – 30. juuli 2022 galeriis ja 2. korruse fuajees

Arhitektuurifotograaf Arne Maasiku juubelinäitus Pärnus

s. 28.04.1971

Eesti üks tunnustatumaid arhitektuurifotograafe Arne Maasik tähistab oma 50. juubelisünnipäeva Pärnu kontserdimaja Galeriis 7. juulil 2022 avatatud isikunäitusega.

Pärnu Kontserdimaja külastajatele avatud näitus on tunnustatud kunstniku retrospektiiv tema varasemast mitmekülgsest loomingust, mis on pälvinud ka tunnustust rahvusvahelises kunstimaailmas. Nii on Kristjan Raua ja Kultuurkapitali aastapreemia laureaadi isikunäitused jõudnud ka New Yorki, Rooma, Moskvasse, Helsingisse, Veneetsiasse, Berliini ja Luksemburgi.

Arne Maasik on tuntud eelkõige kontseptuaalse arhitektuurifotograafia poolest, kuid üldisemalt iseloomustab teda tehniline ja kompositsiooniline perfektsionism.

Maasik on valinud oma juubelinäitusele just need tööd, mis on tema meelest hästi õnnestunud ja seetõttu talle ka väga südamelähedased. Juubelinäituse tööpealkiri võikski olla Maasiku enda lemmiktööde näitus.

Nii saab külastaja näha Arne Maasiku pilte varasemalt toimunud näituste seeriatest nagu

„VagaVesi” , „New York”, „Pusad”, „Limen”, „Nature Morte” ning „Geomeetria ja Metafüüsika” .

Näitusmüügist saadud tulu läheb Arne Maasiku viimaste aastate loomingu ülevaateraamatu väljaandmiseks.

Juubelinäitus jääb Pärnu Kontsertimajja avatuks kuni juuli kuu lõpuni.

www.arnemaasik.org

Maris Siimeri maalinäitus "HORTUS. Aed ja Ruum"

8. aprill – 31. mai 2022

Maris Siimer:

See on minu esimene maali-, ühtlasi ka isikunäitus.

Alustamise juures on ikka midagi veidi ebakindlat, kobavat, otsingulist. Otsingut hinges ja maalimistehnikas.

Olen viimased aastad teinud peamiselt illustratsiooni, mis on kätkenud endas graafilist joont ja peensusteni detailirikkust. Olen tundnud vajadust sellest peensusest eemaduda ja leida viisi astuda kaugemale ja samas minna sügavamale. Ikka hinges.

HORTUS elik aed

Hortus tähendab ladina keeles aeda. See on minu jaoks ruum, milles on olemas kõik, mida parasjagu inimesena vajame. Aed ja Ruum meie endi sees.

Vaadata seda aeda kaugemalt, jõuda pisidetailidest üldistamiseni, maalida suurelt ja hoogsalt, kontrollimata, kartmata eksida. Jõuda suurema pildini. Abstraktsuseni. Jõuda hingeruumini, kus peegelduvad väravad, mis juhatavad sind edasi. Need on salaväravad.

Jõuda arusaamiseni, et sinus endas ongi see aed, kus idaneb kõik, kus kasvab kõik, kus noppida saab kõiki vilju, mida tegelikult soovid.

Idee juures maalida hoogsate pintslitõmmetega, on siiski olemas ka kõik maalilised peensused, erinevad värvidekihid, mis ühelt poolt tähistavad justkui kunstniku ebakindlust, teisisõnu noorust ja eksperimenteerimist, teisalt sümboliseerivad kulgemist, muutumist, küpsemist, pühendumist. Kihistused nagu inimese eluski – hinges ja ühiskonnas.

Jah… vaadata distantsilt ja siis tõdeda, kui palju ilu, sügavust, lõputut ses aias on. Kogeda enamat kui käega katsutavat ja silmaga nähtavat.

Hingeaed.

Vaata ka: www.marissiimer.com

803-aastane Tallinn sajandivanustel postkaartidel / Dialoog: pilguheit mineviku Pärnusse

25. veebruar – 4. aprill 2022

2022. aastal täitub 128 aastat esimesest eesti postkaardist. Nimelt lubati 1894. aastal Vene keisririigis (mille koosseisu tollal Eesti kuulus) postkaarte valmistada ja müüa peale riigiasutuste ka eraettevõtjatel ning sama aasta juunis kuulutaski Tallinna raamatukaupmees ja kirjastaja F. Wassermann kohalikes lehtedes, et müüb Tallinna vaatega postkaarte. Samast aastast on samuti teada postkaarte Pärnu ja Tartu vaadetega. Ajastu sotsiaalseid ja majanduslikke arenguid silmas pidades on loomulik, et baltisaksa postkaardikirjastajatele lisandusid juba 20. sajandi esimestel aastatel tõsist konkurentsi pakkuvad eestlastest kirjastajad ja fotograafid. Sajandi teise kümnendi alguses kuulusid Tallinna postkaartide suurimate kirjastajate hulka nii baltisakslased Richard von der Ley, Kluge ja Ström, Ferdinand Wassermann, H. J. Lewinthal kui ka eestlased Jakob Ploompuu ja Jaan Kristin (I. Christin). Nende ja kaasaegsete kolleegide tööd lõid vanalinnavaadete standardvaliku, mida siiani Tallinna turistliku identiteedi jäädvustamiseks ja edasiandmiseks reprodutseeritakse.

Harry Liivranna kureeritud näitusel on väljas Akadeemilise Raamatukogu baltika osakonna fotokogust pärinevad postkaardid, mis kujutavad kõigile tuttavaid Tallinna kuulsaid vaatamisväärsusi ja populaarseid motiive enne I maailmasõda, sealjuures varemnägemata nurga alt.

Harry Liivranna kureeritud näitus inspireeris Pärnu kunstnikku Jan Leo Grau´d astuma väljapanekuga dialoogi ning avama akna ka oma kodulinna ajaloolistele vaadetele.

Grau taaskasutusel põhinev installatsioon koosneb varasemalt näituselt pärit tekstiilitrükkidest, mis kuuluvad tema autoriseeriasse “Unustamatud mälestused”. Nendel tekstiilidel on kujutatud paberiribalaid, mis on eelnevalt olnud muuseumi kogudesse kuulunud totod ning mis on läinud mahakandmisele ja paberihundis hävitatud. Grau on andnud nendele fotodele uue ja abstaktse elu. Tekstiilitrükkidele on antud väljapaneku jaoks Grau lisanud pildikesi Pärnu vanadest vaadetest. Reprodutseeritud postkaardid on pärit Pärnu Muusemi kogudest aga ka erakollektsioonidest.

Pärnu Fotoklubi Aastanäitus 2021

Näitusel astuvad üles Henn Soodla, Urmas Luik, Rein Holtsmann, Aiver Oja, Valdur Maibach, Aiki Järviste, Karmen Kärg, Margit Jaanson, Liivi Pihlasalu, Silvia Saard, Vaike Vaga, Kersti Järva, Ave Höövel, Andrus Liinak ja Lii Krass.

Ly Saat maalinäitus “Vanakeste vaikimine”

7. oktoober – 30. november 2021

Mauri Gross - S U G U V Õ S A 2

05.-18.juuli 2021

Näitusel põimuvad Mauri Grossi viimaste aastate lopsakad võsa- ja lillemotiivid tema monokroomse minimalismisarjaga tuues kontrastide kaudu esile nii nende tehnilised kui sisulised varjundid. Tulemuseks on omamoodi kihiline traditsionalism ja uudistoode, mis seisneb peensusteni väljamaalitud pinna värviga ülevalamises. Nii toimides puudutab Gross teemana ka halastust, mida ta oma varasemas loomingus on omakorda interpreteerinud erinevates kontekstides – maalikunst kui töö, küsimus maalikunsti surmast, kivisse raiutud ennastohverdavad antiikkangelased.